Kandideerimisprotsess

Seekordse postituse alapealkirjaks võiks olla ehk „muuda asjad minu jaoks lihtsaks“. Võime välja mõelda, mis iganes geniaalse lahedusega atraktiivseid töökuulutusi, mis inimesi lausa jalust rabaks, kui aga kandideerimisprotsess on võrdväärne raudmehe võistlusega, siis olgem ausad, et kaotame juba enne starti nii mõnegi paljulubava kandidaadi.

Jutustan ühe loo tuttavast professionaalist. Hakkas inimene üks hetk mõtlema, et olemasolev töökoht ei paku enam piisavalt väljakutseid ja oleks valmis neid mõnest teisest kohast otsima. Nagu võluväel kontakteeruti kolmest värbamisfirmast. Firma „A“ kutsus osalema huvitaval konkursil, kus tuli minna tulest ja veest, enne kui jõuda kohtumiseni võimaliku tööandjaga. Värbamisettevõte „B“ saatis peale nõusoleku saamist konkursil osaleda oma 8-leheküljelise CV vormi ning palus selle täita. Värbamisettevõte „C“ aga kutsus kohtumisele, määris mett mokale ja tekitas huvi. Peale kohtumist edastati tuttavale värbamisettevõtte CV vorm, mis oli juba eeltäidetud ning vajas pisitäiendusi.

Mida arvate, millise värbamisettevõtte kasuks mu tuttav otsustas – loomulikult ettevõtte „C“! Ettevõtte „A“ puhul loobus ta kohe, ütles, et tal lihtsalt ei ole võimalik korduvalt ehku peale erinevatel katsetel ja testimistel oma praeguse töö kõrvalt käia . Ettevõtte „B“ eeldas ebanormaalselt pika ankeedi (mis sisaldas detailseid küsimusi inimese kõigi eelmiste töökohtade kohta, uuriti arvuti ja keelte oskust, motivatsiooni kandideerimiseks ning ka testiti teadmisi ja oskusi) täitmist, mida oleks saanud värbaja ise ka töövestluse ajal kaardistada ja vajadusel ülevaatamiseks saata. Ettevõte „C“ käitus aga kavalalt: isutekitajaks kutsuti kohtumisele, värbaja täitis oma ettevõtte CV vormi kandidaadilt saadud info põhjal ning saatis alles seejärel huvilisele ülevaatamiseks ja täiendamiseks.

Taolist „kandideerida saab ainult minu ettevõtte ankeedi/CV’ga“ lahendust kasutavad tegelikult ka mitmed suured ja tihtipeale rahvusvahelised kontsernid. Põhjuseid on selleks mitmeid aga üldiselt tehakse nii just selleks, et hallata suurt kandidaatide hulka, aga ka seepärast, et eraldada nö bingo-kandideerijad tõelistest huvilistest.

Viskan õhku kolm mõtet, miks muuta kandideerimine tööotsijale lihtsamaks:

1. Oleme täna töövõtja tööturul, kus keeruline on leida nii spetsialiste kui ka esmatasandi töötajaid, mida keerulisemaks kandideerimise muudame seda vähem sobilikke kandidaate oma konkurssidele ka saame.

2. Kui soovime tabada nö passiivseid kandidaate, siis tuleb meeles pidada, et mitte nemad ei pöördunud meie vaid me ise pöördusime nende poole, seega peame arvestama nende praegusi vajadusi ja kohustusi.

3. Noored spetsialistid on just need, keda paljud ettevõtted tahavad, samas on kannatamatud ja tahavad saada kõike nüüd ja kohe ja praegu !

Hea lugeja, kui märkad mõnda lahedat töökuulutust või oled ise mõne põneva kuulutuse koostanud, siis saada see mulle Facebook’i sõnumitesse või meiliteel aadressil: helo_tamme@yahoo.com.