Esmaspäev, 7. august 2017

Kes peaks vastutama sotsiaalmeedia värbamise tulemuslikkuse eest?

Eelmine postitus sotsiaalmeedia värbamise teemal tekitas nii minus endas kui ka lugejates palju mõtteid ja lahkakski seekord teemat: kes peaks vastutama sotsiaalmeedia värbamise tulemuslikkuse eest?

Me teame, et sotsiaalmeedia värbamine on muutumas üha aktuaalsemaks. Viibisin hiljuti kohtumisel, kus üks personalijuht rääkis väriseval häälel oma hiljutisest positiivsest avastusest sotsiaalmeedia valdkonnas: töökuulutuse avaldamisest LinkedInis. Ettevõte oli proovinud erinevaid kanaleid pidi endale sobivat inimest leida, aga edutult. Seejärel katsetati minu soovitusel LinkedIni ja osteti töökuulutuste avaldamise pakett. No ja lõpp on teada – just tänu LinkedInile jõuti sobiliku kandidaadini, kellele on tänaseks tööpakkumine tehtud.

Kes siis aga on vastutav sotsiaalmeedias värbamise eest? Kui ettevõttes on olemas personalitöötaja, siis  võiks ja peakski see töötaja olema kursis värbamiste teemadega, sh viimaste trendide ja suundadega. Jah, just temalt peaks ja võiks tulla initsiatiiv töökuulutuste avaldamiseks sotsiaalmeedias. Just tema peaks olema inimene, kes ütleb, milline kuulutus ja kus just õiget sihtgruppi kõnetaks. See tähendab, et tänane värbaja peaks olema kursis erinevate sotsiaalmeedia võrgustikega, alates Facebookist ja LinkedInist, lõpetades Twitteri ja Instagramiga. Seega soe ja sõbralik soovitus värbajale: kui sul ei ole veel eelmainitud sotsiaalvõrgustike kontot, siis tee see!

Tänaseks on sotsiaalmeedias töökuulutuste avaldamise teadlikkus kindlasti väga kõrge ja pakuks, et suur osa ettevõtteid avaldab täna lisaks kõigile teistele võimalikele värbamiskanalitele töökuulutusi ka sotsiaalmeedias. Näiteks Facebookis on töökuulutuse avaldamiseks mitmeid alternatiive alates  erinevatest töövahenduse gruppidest lõpetades ettevõtte Facebooki lehel kuulutuste avaldamisega. Ja nüüd jõuamegi komistuskivini ja dilemmani: kas see on või ei ole piisav, kui töökuulutus on avaldatud ettevõtte sotsiaalmeedia lehel?

Kas sa teadsid, et näiteks Facebookis avaldatud postitus jõuab orgaaniliselt lehe jälgijatest ainult ca 2-6,5 %ni? Rohkemate huvilisteni jõudmise üheks lahenduseks on lisada kuulutusele promotsioon ehk tasuline reklaam. Ma nimetaksin seda siiski selliseks suhteliselt passiivseks värbamiseks. Kas see toob õnne meie õuele? Jah, võimalik. Küll aga usun ma, õnn tuleb õuele kordades suurema tõenäosusega, kui ettevõtte enda töötajad töökuulutusi oma sõpradega jagavad.

Nüüd võib aga nii mitmelgi küsimus tekkida, et kui värbamine ei ole ikka minu töö, siis miks pean mina kuulutusi jagama? Kui aus olla, siis ei peagi. Aga eks see näitab inimeste suhtumist oma tööandjasse ja kolleegidesse. Kuulasin hiljuti üht väga põnevad Jacob Morgani podcasti Mulesofti (hinnatud Glassdooris 2015.aastal üheks parimaks tööandjaks) tegevjuht Greg Schottiga. Näiteks selles ettevõttes räägitakse kõigile töötajatele pidevalt, et värbamine on üks nende põhilistest tööülesannetest. Nad on läinud värbamisteemadega isegi nii kaugele, et panevad teinekord paariks päevaks uksed kinni ja korraldavad värbamisüritusi ehk hirethon’e, mille käigus inimesed lähevad LinkedIni ja hakkavad oma kontaktide võrgustikku läbi helistama.

Seega vastuseks küsimusele, kes peaks tagama (sotsiaalmeedia) eduka värbamise, ütleksin mina, et kõik ettevõtte töötajad. Aga ma olen ka seda meelt, et kõik algab juhtidest. Seepärast on ka Omniva #workatomniva lugu edukas, et seal on kampaaniaga kaasa läinud ja seda vedamas ettevõtte tippjuhid.

Kas sina soovitaksid oma tööandjat sõbrale? Kui jah, siis jaga oma ettevõtte järgmist töökuulutust uhkustundega ka oma sotsiaalmeedia-sõpradega.